Meelevaldsed seosed I
09. märts 2006, 17:34
Prenzlauer Bergis, selles sumedas tükikeses endisest Ida-Berliinist, on igati okei olla vaene, elada üürikorteris, sõita tööle trammi, rongi või rattaga. Erinevalt Tallinnast, kus sa, khm, tegelikult ju PEAD olema rikas, pangale korterilaenu maksma, ning kesklinnast ... kesklinna autoga tööle sõitma.
Iseenesest ju täiesti muretu ja mugav, niimoodi saabki, tuhanded tõestavad seda iga päev. Aga neil pole ka kohvikut nimega "Ühel õhtul augustikuus", kus kell 8 hommikukohvi kõrvale lehti lugemas käia, ega ööklubi mr. Pong, kus koos kahekümne omasugusega õhtuti pingpongilaua-ringmängu mängida.
Nad ei sõida ka kunagi suletud silmil rongivagunis, kapuutsjakk seljas, kuulates kõrvaklappest muusikat, mis meeldis neile juba 30 aasta eest, nii umbes esimese kulmurõnga või huuleneedi paigaldamise aegu.
Iseenesest ju täiesti muretu ja mugav, niimoodi saabki, tuhanded tõestavad seda iga päev. Aga neil pole ka kohvikut nimega "Ühel õhtul augustikuus", kus kell 8 hommikukohvi kõrvale lehti lugemas käia, ega ööklubi mr. Pong, kus koos kahekümne omasugusega õhtuti pingpongilaua-ringmängu mängida.
Nad ei sõida ka kunagi suletud silmil rongivagunis, kapuutsjakk seljas, kuulates kõrvaklappest muusikat, mis meeldis neile juba 30 aasta eest, nii umbes esimese kulmurõnga või huuleneedi paigaldamise aegu.
Berliini müüri aegu toimus maa all üsna kummalisi asju. Kuna allmaaraudteed oli üsna raske sundida maapealsele jaburale poliit-linnatükeldamisele alluma, siis juhtuski nii, et mõned Lääne-Berliini ühistranspordiliinid (U6 ja U8 ning Nord-Süd Bahn) kulgesid kohati Ida-Berliini alt. Honeckeri-Berliinis peatusi loomulikult ei tehtud, seal asuvad jaamad olid lihtsalt suletud. Tõsi, tehnilistel põhjustel pidid rongid säärastes tondijaamades (Geisterbahnhof) siiski käiku aeglustama, reisijad võisid aga vaguniakendest tõtt vahtida hämaras valguses passivate ning tööliste paradiisi valvavate ida-sõduritega. Eriti jabur osa Lääne-Berliinist oli Friedrichstraße jaam, kus rongid peatusid, kuid mis asus kogu täiega Ida-Berliini all (vt. kaart)!
Ma elan Kalamajas, Kungla tänaval. Kungla ja Salme tänavad on kõrvaltänavad. Mis muidugi tähendab, et nad kulgevad korralikult ja rööbiti. Vähemalt suuremas osas oma pikkusest. Sest, tõepoolest, Kalamaja pargini jõudes nad ometigi ristuvad! Ristumiskoha vastas üle tänava kuhjub Põhja-Tallinnale nii iseloomulik linnavorm - garaa˛ikooperatiivid, nende vahel aga barokse katusekiivriga kabel, katusel rauast lipuke numbriga "1780".
Tjah, sest Kalamaja park on tegelikult ju Kalamaja surnuaed (ärge laske end eksitada kommarite äratassitud hauakividest, ristidest) - juba viimased 400 aastat. Aastal 1780, mil hr Peter Duborgh surnuaia kabeli ehitada laskis, oli James Watt just edukalt käima saanud mõned oma esimestest aurumasinatest ja taotles patenti, Wolfgang Amadeus Mozart putkas Salzburgist laia maailma surematust otsima ning teisel pool Atlanti sõdisid inglased ameeriklastega, kuna viimased end mõne aasta eest iseseisvaks kuulutanud olid.
Sellele mõeldes taandub kogu maailma tõsine ja hirmkauge ajalugu ühtäkki millekski hoopis hõredaks ning õhukeseks - millekski, millest võid peaaegu oma käe läbi sirutada.
Kopli trammides on need vanakooli-meediapinnad, puitraamis infotahvlid reisijate jaoks, uuemal ajal ka ekraan trammijuhi kukla taga, kus jooksevad pentsikud 3D-reklaammultifilmid. Kui neid lähemalt uurida, võib tekkida kiusatus mingeid üldistusi aimama hakata.
Keda reklaamtahvlitel kõnetatakse? "Paljassaare kalatööstus võtab KOHE tööle 30 inimest. Vajame transporditöölisi, pakendajaid, etc.". "Tule tööle turvafirmasse Grifs (jajah, Kalamajas on ka baar Piramida, kohvik Gultsataj ja ööklubi Mistika!)". Topakas animaklipp kopuleeruvate mesilastega, mis lõppeb ravimilubadusega "Mehe seksuaalse võimekuse (!) jaoks". "Otsid tööd? Tule meile! /McDonaldsi logo/". Ehk siis - trammissõitja üldistub reklaamitellija arvates madala haridusega, impotendipoolseks lihtsaks meesproleks.
Aga Helsingi trammis reklaamiti tunamullu Taidehalli üleval olnud Helmut Newtoni näitust. Huvitav, kes seal trammides sõidavad? Ja miks meie ühistranspordis näiteks Lauritsa või Maasiku näitustele ei kutsuta?
Tjah, sest Kalamaja park on tegelikult ju Kalamaja surnuaed (ärge laske end eksitada kommarite äratassitud hauakividest, ristidest) - juba viimased 400 aastat. Aastal 1780, mil hr Peter Duborgh surnuaia kabeli ehitada laskis, oli James Watt just edukalt käima saanud mõned oma esimestest aurumasinatest ja taotles patenti, Wolfgang Amadeus Mozart putkas Salzburgist laia maailma surematust otsima ning teisel pool Atlanti sõdisid inglased ameeriklastega, kuna viimased end mõne aasta eest iseseisvaks kuulutanud olid.
Sellele mõeldes taandub kogu maailma tõsine ja hirmkauge ajalugu ühtäkki millekski hoopis hõredaks ning õhukeseks - millekski, millest võid peaaegu oma käe läbi sirutada.
Kopli trammides on need vanakooli-meediapinnad, puitraamis infotahvlid reisijate jaoks, uuemal ajal ka ekraan trammijuhi kukla taga, kus jooksevad pentsikud 3D-reklaammultifilmid. Kui neid lähemalt uurida, võib tekkida kiusatus mingeid üldistusi aimama hakata.
Keda reklaamtahvlitel kõnetatakse? "Paljassaare kalatööstus võtab KOHE tööle 30 inimest. Vajame transporditöölisi, pakendajaid, etc.". "Tule tööle turvafirmasse Grifs (jajah, Kalamajas on ka baar Piramida, kohvik Gultsataj ja ööklubi Mistika!)". Topakas animaklipp kopuleeruvate mesilastega, mis lõppeb ravimilubadusega "Mehe seksuaalse võimekuse (!) jaoks". "Otsid tööd? Tule meile! /McDonaldsi logo/". Ehk siis - trammissõitja üldistub reklaamitellija arvates madala haridusega, impotendipoolseks lihtsaks meesproleks.
Aga Helsingi trammis reklaamiti tunamullu Taidehalli üleval olnud Helmut Newtoni näitust. Huvitav, kes seal trammides sõidavad? Ja miks meie ühistranspordis näiteks Lauritsa või Maasiku näitustele ei kutsuta?
***