Reaalsus

Nägin õhtul televiisorist "Baari"-saadet ja hakkasin järsku mõtlema, kuidas oleks õige nähtut maakeeli nimetada. Hakatuseks - allakolmekümnene eestlane ütleb ju rutakalt "riäliti" ja kõik peakski justnagu kohe selge olema. Sest inglise keelest ei saa ju aru ainult snoobid, harimatud proled ja nõuka-aegsed pensionärid. Aga kuidas "reaalsus" meie sõnadega oleks - "päriselu", või "tõelisus"?

Tõelisussarisaade.
Päriseluetendus.

Mu otsaesisele tõusis külm higi. See kõlas pahaendeliselt. Peagi sõnastasin oma elu esimese vandenõuteooria: kas võib olla, et suur osa kaaskodanikke on alatult paljaks varastatud? Et inimestelt on varastatud tõelisus?

Nii ja naa. Aga tegelikult.... - 29.11.2004 10:40:00
Kui suhe on kokkumäng, miks siis Kristjan kah Tallinki hotellis ööd veetis kui Liis (ja Annika) seal olid??????!!!

Vähe sellest, et Suur Vend on selle omastanud, igal õhtul kahmatakse ka ilmajäetute vähest järelejäänud tõelist rikkust - vaba aega, näidates õnnetutele nende "päris elu" teleriekraanidelt. Hambapastareklaamide vahelt. Pannes vaesekesi uskuma, et neil on sellega justkui mingi osadus!

murakas - 27.11.2004 11:52:00
see baar võiks ära lõppeda mu 9 aastane tütar on sellest kopamees Kristjanist nii sisse võetud ...nutab koos Liisiga et ta saatesse tagasi tuleks...Masendav masendav

Samas, niipaljukest kui ma juhtusin vaatama, ei tundunud nähtud tõelisus miski suurem asi varandus olevatki. Telepurk näitas tavaliste vähekarismaatiliste, mõnekümne sõna ning fraasi abil väljenduvate eestikeelsete töölis- ja tudengnoorte üksluist vegeteerimist.

Ühtäkki taipasin, et päriselu-puudulikkuse all kannatajate enamik oli loovutanud oma tõelisuse täiesti vabatahtlikult.

Luksusnaised

... on miski hirmuäratav pealinnne inimtüüp.

Nad on alati nii kurvanäolised ja tõsised. Kõnnivad tänaval (seda juhtub harva), äraolev pilk silmis, imeharva näeb neid naeratamas. Nende kalbed näod ja kaelad kumavad õhtuti foorituledest valgustet ristmikel, läikivate edevusautode klaasvitriinidest.

Nad on ammu jõudnud teispoole veatut figuuri, perfektset meiki, õiget parfüümi ja esteetiliselt korrektset nahavärvi. Riided, neist ma parem ei räägigi. Mõistagi on need tehtud puhtast rahast.

Ma kahtlustan, et nad teavad kõike nahahooldussarjadest, juuksurisalongidest, ripsmetuššidest, lõhnadest, epileerimisest ja solaariumist. Neil on bakalaureuseteadmised maniküüris ja magistrikraad moneycures. Nad on surmtõsised kehadisainerid. Loomulikult - nad teavad, et sirgetesse plaatinablondidesse juustesse investeerides on võimatu kaotada. Vähemalt Tallinna kesklinnas.

Mis on õnn?

Pildi ja sõna inflatsioon

Ma pläägutasin eile Krahviga käskjalas sellest, kuidas epideemiana levinud "fotograafiaga tegelemine" on muutunud üleüldiseks kehkenpüksluse, näilisuse ja mittetõsiseltvõetavuse sünonüümiks.

Millalgi vahepeal kaagutasin Voltriga sellest, kuidas kõik tahavad kangesti pildistada, kuid kuna tegelikult ei tea, milleks, siis on tulemuseks üheülbalisuse ja maneerlike "kunstfoto"-pooside püüdlik tiražeerimine.

Natuke hiljem lobisesin Raivoga sellest, et suurem osa ajaveebnikke jätavad kasutamata suurepärase võimaluse - mitte blogida kõigest - , mistõttu juhtumid, kus neil ka tõesti on midagi olulist öelda, jäävad kergesti märkamata. Blogid kui tüütud tõsieluseebid. Blogid kui SLÕhtulehe tasuta interneti-lisad.

Samal ajal oli Schluss täitsa vait, klõbistas natuke arvutit ja ütles seda kõike, pluss veel palju enamat üheainsa leheküljega.

(Pole võimatu, et kui keegi mulle õhtul kõrtsus "Näe, Schluss!" peaks näitama, siis torman jalamaid osutatud suunas, klammerdun näidatu pintsakuvarrukasse ja vatran klaasistunud pilgul, kuidas "see on kõik nii õige, nii õige, mida ta räägib!").