Pildistamisest

Tuttav veebimaaler ja EKA-kaaslane Martin Voltri on oma fotosaidi maha võtnud. "Lihtsalt on vaja mõned asjad ringi mõelda", senikauaks on sait maas. Sümpaatne.

Piltide internetist mahavõtmine on üldise rahvusliku digifoto-revolutsiooni ja rate.ee ekshibitsionismi-hüsteeria foonil
väga punk, aga teavitab ühtlasi ka muust. Näiteks
sellest, et Volts on hakanud mõtlema, miks ta üldse pilte
teeb või tegema peaks. Täiesti juhuslikult ja sõltumata
olen ka mina viimasel ajal nendesamade küsimustega
oma pääd vaevanud.

Päris paljude jaoks tundub fotograafia olevat rohkem eesmärk,
kui vahend. Sellest lähtuvalt küsitakse rohkem "kuidas" ja vähem, "miks" pilte tehakse.

Mingi 5 aasta eest tavatsesin ma igasugustes üksildastes kohtades uitamas käia. Pisikestel Soome lahe ja Väinamere saartel ja muudes põnevates paikades. Fotoaparaat (alguses Zenit TTL, pärast EOS 300) oli kah kaelas. Mõnikord läksingi kohale selleks, et "lähen ja teen pilti".

Ühel hetkel sain aru, et nii ei ole õige. Nägin kusagil mingit detailset Osmussaare kaarti, mis oli tihedalt täis rootsikeelsed kohanimesid (Dihlethälle! Skallskåtan! Fårstainvike!), ja sain aru, et tegelikult ma ei tea Osmussaarest mitte tuhkagi. Ehk: ma võin teha saarest kuitahes palju ägedaid pilte, aga ma ei tea, mis see on, mida ma näen. Aga mis õigusega ma üldse võtan sõna (pilti?) teemal, millest ma midagi ei tea?

See tõdemus tekitas igasuguseid teoreetilisi mõttekäike, aga muutis ka objekti- ja teemavalikut. Hakkasin tõepoolest pildistama peamiselt seda, mille kohta mul endal mingi kogemus või emotsionaalne side oli. Näiteks selgus, et mulle meeldivad inimesed ja väikesed puust linnad. Ja et isiklikust kogemusest lähtudes on võimalik mõjusalt kõnelda isegi tüütul ja pateetilisel "etteantud teemal".

Praegu teen pilti ainult siis, kui selleks tõesti hea põhjendus leidub. Piltidega saab tegelikult päris hästi inimesi mõjutada, kui viitsida enne pisut mõelda: mis see on, mida tegelikult öelda tahad.