Juhtus nii, et registreerusin kevadel, EKA-õppe viimasel semestril, suure vaimustusega dokumentaalfilmi-ainesse. Selle käigus kujunesid asjad nõnda, et sai otsustatud teha BBC-laadis "teaduslik" dokkfilm ühest noorhärrast, kes otsustab oma tülika kodukassi vahvaks miniseaks ümber ehitada. Mida suudab tänapäeva teadus ja tehnoloogia? Missuguseid vahendeid läheb tarvis kodustes tingimustes kassist sea ehitajal? Kus on eetika piirid? Aga esteetika?
Sündmused hargnevad viimasel nädalal enne esilinastust.

Loivan kooli poole, pea muremõtteid täis — viimasesse dokumentalistikatundi, ja märkangi koridoris õppejõud Kilmit ühe võrksukkadesse kängitsetud tudengitariga jutlevat. Ootan kannatlikult, peas reastumas võimalikud diplomaatilised sissejuhatuslaused:

• "Vaatasin veel teha jäänud aineid, neid on jube palju ikka".
  
• "Tegelt oleks pidand varem alustama,
  jube viimasele minutile jäi".
  
• "Ainult nädal on aega ju, seda on jube vähe."
  
• "Muidu jõuaks küll, aga ette valmistanud pole midagi."
  
• "Filminud pole ka veel midagi."
  
• "Et väga vabandan, aga seekord ma vist dokkfilmi teha ei saa."

Kilmi vaatab "siukest-juttu-räägidki-praegu-mulle-vä??"-näoga otsa ja ütleb "Nojah". Lahkun EKAst luuserisammul, enesetunne kehv.

Ja no — fakk, kust ma nüüd need kolm puuduvat ainepunkti leiutan?

Olen filmi kaasautori Jaanus "Jass" Kaselaane kodus ja vabandan, et näed jah, ütlesin ära praegu, et mina seekord ikka filmi teha ei saa jne. jne.

Süümepiinad sunnivad lisama: "... aga ma võin olla operaatoriks näiteks, või montaažiorjaks, kui vaja". Sektsioonkapi kõrgune riit roosasid mängusigu vaatab mind etteheitval pilgul nagu colosseumitäis pööblit äbarikule gladiaatorile. Jass mühatab, et "aga siis võiks ikka proovida, mis tuleb" ja et "teeks kuidagi algusest lõpuni valmis lihtsalt".

Viie minuti pärast hoian köögis kaamerat ja filmin sula-searasva-süstlasse-imemise stseeni. Kohe sinna otsa saab filmitud esimene kassisita-episood. Kõik see, mida läbi kaamera-augu näen, on ülimalt kahtlane ja vähejulgustav.

Just on selgunud kurb tõsiasi, et ainepunktidega ongi nii kehvad lood, nagu ma arvasin. Ja et kui ma seda kooli lõpetada tahan, tuleb miski, mis dokkfilmina kvalifitseerub, ikkagi valmis teha. Et filmi on kindlasti vaja ehtsat eksperti, kes tõepoolest midagi asjast jagab, siis hakkan meeleheitlikult tüütama kõiki tuttavaid, kes võiksid vähegi "bioloogia", "geneetika" või — taevas hoidku — "biomehaanika" kõrvalt mööda jalutanud olla. Kandidaate on mitu, kuid kõigil mingi puue - enamasti see, et nad asuvad Tartus. Aga lõpuks:

Annemari says: siis on veel üks tüüp
Annemari says: tal on siuke õige teadlasehääl. Ja siuke teadlase habe on. ta on ise norm tüüp muidu, ma olen korra vist napsu võtnud temaga koos mingil peol.

(Sisetunne says: SEE on SEE mees! SEE on SEE mees, ma ütlen!)
raul says: okei, anna mulle ta number.

Sõidan Jassiga Raja tänava skulptuuriklassi suunas, kuna seal viibib juhuslikult üks tema sõber - skulptuurimagistrant Rene "Mitte see Sigade Revolutsiooni" Reinumäe, kes võiks ehk "ka mingi eksperdi" mõõdu välja anda.

Härra Reinumäe, vormiplastika ja -tehnoloogia ekspert, osutub olema väga professionaalne, tõsine ja praktiline skulptuuri-dude. Võibolla isegi natuke liiga. Ateljees on ka tema assistent, üks, nagu ma märkan, igati vormiplastiline ja kaunis preili. Võibolla isegi natuke liiga.

Filmitud materjal tundub üle vaadates erakordselt kahtlane, kuid stressamiseks olen juba liiga väsinud.

Jass: ... kus kurat see Loodusteaduste maja siin on?
Raul: Võibolla on meil kaart valesti ees?
Jass: Igal pool on ainult mingid neetud garaažid kogu aeg!
Raul: Siin parklas me vist olime juba.
Jass: Järsku peaks teadlasele helistama, et jääme hiljaks?
Raul: (helistab) sosinal kõrvale: Oh raibe, ma ei mäleta ta nime!

Ootame ühe värvilise korrusmaja ees. Mul on käes kingakarp, milles lappab ringiratast hüperaktiivne kilpkonn. Kuulan suitsetavat Jassi, kes räägib, et ta "tädi on ikka natuke hull, kui teda kuulama hakata", aga et "muidu on ta väga lahe tädi mul" ja et ta "ainult ei tea, miks ta siia siuksesse kohta kolis".

Kilpkonn hakkab ootamatult pissile. Seda tuleb vähemalt mitu kilbitäit sinna! Kallan kingakarbi ettevaatlikult konna toetades murule tühjaks, trepikoja valjuhääldist kostab klobinat ning välisukse elektrilukk lülitatakse tärinal lahti.

Tädi viirukilõhnases korteris mängivad paaniflöödid, -orelid ja -kitarrid. Pärast filmimist (mille juurest Jass, nagu ta ise ütleb, "igaks juhuks" kööki varjub), sööme tädi tehtud võileibu. Võileivad on väga head, kaamerasilmast nähtud materjal aga ... pagan, ma ei taha selle peale praegu mõtelda.

Olen elutoa lauale kuhjanud läptopi, helipuldi, mikrofoni, Margus Saare telefoninumbri (mida ei lähegi vaja), pool liitrit kohvikoort, mitu purki "Isostari", kõrvaklapid, peotäie DVD-toorikuid ja paar pakki kiir-kartuliputru. Anun oma naist, et ta need paar päeva veel kuidagi välja kannataks. Reedel, umbes kell neli hakkan monteerima. Esilinastus on laupäeval kell 19 Kanuti Gildi saalis.

Raul: Tere, mul on siin ka üks dokkfilm näitamiseks.
Õppejõud: (pahuralt kulmu kortsutades) Mis?
Raul: No sellesama, mis kokku lepitud sai.
Õppejõud: (juba lahkema näoga) Ahaa, hehe, väga hea! Anna plaat!
Raul: Ma mõtlesin, et arvutist saab otse näidata. Aga kohe kirjutan plaadi.

Kaastudengite filmid juba käivad. Istun publiku seas saalis, läptop süles, ja üritan filmi plaadile kirjutada. Arvuti ütleb: "Seoses USA patendi- ja autorikaitseseadustega ei saa selle programmiga failist video-DVD-d kirjutada."
Persse, raisk, USA patendiseadused!! Siin on vaba riik, kurat ma ise tegin selle filmi ju, MINA!!!

Seisan Kanuti Gildi laval iseloomulikus kükk-harkasendis, mida jaapani võitluskunstid tunnevad kui 'shiko dachi'. Ühe käe sõrm DVD-mängija "Play"-nupul, teise käe sõrm läptopi "ENTER"-klahvil. On nimelt selgunud, et plaadile õnnestub kirjutada ainult pilti — ilma hääleta, samas kui läptopi väljunditest on võimalik kasutada ainult heli. Kolm-neli, vajutan mõlemat klahvi — film käivitub — — pagan, heli on ikka kolmandik sekundit pildist maas — —

Marco Laimre: (särab, patsutab õlale) Pagan, täitsa okei film oli ju! Eriti hea oli see pildi ja heli asünkroon. Kes selle välja mõtles? See oli ikka super idee teil!

Kulgen pisut vonkleval jalrgrattasõidul kodu poole, õnnelik idioodinaeratus näol kõrvuni. Kolm kurja, väikeseid-süütuid üliõpilasi-elusalt-söövat hindamiskomisjoni liiget on minu ja Jassi filmile "Harilik eesti sigakass" just andnud hindeks «A».